Tõututvustus

FCI rühm 2; alarühm 2.2; KC Working Group

Tõu ajalugu

Hovawart, tõlkes hoovivalvur, on vana saksa tõug, keda saksa parunid kasutasid ja aretasid usaldusväärse valvekoerana, karja, losside ja farmide valvurina.
Hovawart on väga vana koeratüüp, kelle aretamisel tänapäevaseks koeratõuks on oluline Kurt König’i töö. K.König otsustas taastada selle tõu kirjelduste ja joonistuste põhjal. Ta otsis pärast Esimest Maailmasõda Saksamaal üles koerad, kes sarnanesid kirjeldustele ja koos mõnede teiste aretajatega ristas neid hovawarte ja sama tüüpi koeri saksa lambakoerte, ungari kuvaszide, newfoundlandi koerte, leonbergerite, berni mäestikukoerte ja aafrika jahikoertega. Esimene pesakond registreeriti Saksamaal 1922. aastal.
Hovawardid on eriti rohkesti levinud Saksamaal ja Soomes, ka mujal Euroopas, Ameerikas ja Venemaal leidub neid koeri.
Eestis on seni sündinud seitse pesakonda, koeri on sisse toodud Soomest, Saksamaalt, Poolast, Tšehhist, Lätist ja Rootsist.

Tõu iseloomustus.

Hovawartide arv on viimastel aastatel tõusnud. Soosingu põhjuseks on tõu mitmekülgsus. Ta on suurepärane koduvalvur ja kaitsja, samuti ka väsimatu mängukaaslane ja perekonna sõber.
Hovawart on suuremat kasvu, tugev ja kiire heade tööomadustega koer. Ta on intelligentne perekoer, kes kiindub kõigisse pereliikmetesse ja suhtub lugupidavalt koduloomadesse. Lastega sobib ta väga hästi, kui nad on olnud tema suhtes taktitundelised.
Hovawart on iseseisev ja võib muutuda domineerivaks, seega vajab ta koolitamist. Ta võib leida rakendust nii jäljekoerana, päästetöödel, valvurina kui ka kaitseotstarbel.
Hovawart on kaunis koer suursuguse “mõisavalvuri” hoiakuga, ilmekate silmadega, läikiva veidi lokkis karvaga, tuules lehvivate pikkade karvadega kõrvadel, käppadel ja sabal. Karvavärvi valikuid on kolm: must punakaspruuni piirdega, kuldblond ja must.
Üldiselt on tegu väga terve koeratõuga. Aretuskoertel on nõutav liigeste uuring, et viia miinimumini võimalikud probleemid.
Hovawart soovib elada jahedas, seega sobib ta õues pidamiseks, kuid kohaneb hästi ka ruumides.
Ta peab saama piisavalt liikuda ja suhelda, et olla õnnelik.

Tõu standardid.

Hovawart on tugev, keskmise suurusega, veidi pikliku kehaehitusega pikakarvaline teenistuskoer.
Turja kõrgus isastel 63-70 cm, emastel 58-65 cm. Tal on tugev pea, lai võlvunud laup, üleminek laubalt koonule hästi märgatav. Tugev koon aheneb veidi niihästi küljelt kui ka pealtvaates. Mokad liibuvad tihedalt.
Hammastik on tugev, kääritaolise hambumusega, hambad asuvad lõualuus otse.
Silmad on ovaalsed, tumedad, silmalaud on tihedalt liibuvad.
Kõrvad on kolmnurga kujulised, lõdvalt rippuvas asendis, kõrgele kinnitunud ning teineteise suhtes laia asetusega, vähemalt suunurgani ulatuva pikkusega.
Kael on tugev, selg sirge ja kindel, keskmise pikkusega laudjas on veidi laskuv. Rind on lai ja sügav Jalad on tugevad, püstise seisuga, kämblad mõõdukalt kaldus asetusega. Koheva karvkattega saba ulatub allapoole kannaliigeseid.
Karv on pikk ja tugev, veidi laines ja liibuv, alusvillaga. Karvkate on tihe. Mustal piirdega koeral on must ja läikiv karvkate, värvimärgiste värv on keskmine blond, täpikujulised märgised silmade kohal on hästi märgatavad, rinnamärgised moodustavad kaks teineteise kõrval asuvat laiku. Blondil koeral on karvkate keskmine blond, läikiv ja muutub kõhu ja jalgade suunas heledamaks. Mustal koeral on lubatud väike valge laik rinnal.
Kõikidel hovawartidel, ka blondidel, on mokad, silmalaugude servad, nina ja käpa padjandid musta pigmendiga. Nahk on kogu ulatuses tihedalt liibuv.
Hovawart liigub kõikide allüüride korral sirgjooneliselt ja ulatusliku sammupikkusega.

Liina Nuka

3.02.13. “Sõber koer” saate keskmises lõigus hovawardi tutvustus.